Heaks tujuks kõigile

Televisioon tuleb külla külasse

Ongi käes aeg, mil valitud inimesed meie külast televusserisse saavad. Nimelt tuleb meie külakoori, inimesi  ja rahvamaja vaatama-filmima kaameramees koos proua Linnaga saatest "Prillitoos". Minu arust on eriti vahva   enne 30. eluaastat "Prillitoosi" saatesse saada. Kahjuks tuleb enese ekraanilt nägemiseks oodata järgmist hooaega, kuid kevade poole on kõigil käed-jalad töid ja tegemisi täis, kes seda televusserit ikka vahtida jõuab. Kindlasti tuleb selleks puhuks selga panna enam-vähem puhas särk, naistel pähe keerata rullid ja pigistada põsed vallatult roosaks ning kaasa võtta lõbus meel (ja alks). Loodame, et kõik siiski kohale jõuavad, sest lumi vist ei kavatsegi sadamist lõpetada ning pole kindel mil viisil televisioon meieni jõuab. Ehk ei tule kogu kooriga bussi välja lükkama minna!? Oleks nüüd veel kedagi teede pahasuses süüdistada. Ansip on kaugel, Savisaart siin ka süüdistada ei saa. Aga kelle kaela siis kogu see jamps ajada?

Tegelikult toimub maal rohkem kui ajakirjanduses näidatakse. Sinna jõuavad põhiliselt siiski kaebused ja meelehärm - küll on pood kaugel või buss ei käi piisavalt tihti. Lõbusat külaelu ei viitsi keegi kirjeldada, saab ehk veel kommentaariumis tigetamailt vastu päid ja jalgu..Ai raisk. 

Juba 16. märtsil on rahvamajas oodata uut pidu, seekord idamaade stiilis, mis on järg eelnevaile vene ja eesti stiilis pidudele. Alati on tore näha ja kuulda kes kohale tuleb, kes need uued ja veidrad on, kes on vahepeal hea- või pahategudega hakkama saanud...ja kõige tähtsam - kes seekord kõige esimesena purju jääb. Jääme ootama!

P.S Prillitoosis enam eakaid ei õnnitleta! :(

So it begins

Pärast pikka venitamist on aeg esimeseks postituseks. Kirjutame selles blogis põlise tallinlase ja poolmaaka katsumustest ning õnnestumistest maal koos koerte kasside ja varsti loodetavasti ka kanadega. Elame väikeses külas Lääne-Virumaal, kus elanike arv vist ei ületa kümmet - see sõltub muidugi meie küla Soomes-käijatest. 

Juhtus nii, et pärast ülikooli lõpetamist Euroopa suurlinnas kobisin üpris vabatahtlikult elama tallu, mida ümbritsevad kartulipõld, aiamaa ja õunaaed, olemas on laudahooned ja pisike saun - ruumi kui palju! 

Räägitakse ju palju maaelu välja suremisest ja pangaautomaatide ära viimisest, meie lähim automaat on 20 km kaugusel, bussipeatus ja pood 12 km, suurem keskus vist juba 30 km kaugusel. Väga tihti ei kurda, aga kui vahest on hädasti veini tarvis siis kirun küll! Päris täiskohaga maaelanikud me ka ei ole, töö ja kool kisuvad meid ikka aeg-ajalt suurtesse keskustesse, kust saab see paganama vein ka tavaliselt ära ostetud. 

Hetkel on ju suure kella otsas inimeste maale elama kutsumine - vat sähh! Head tervist linn! 

Maaelu ilma loomadeta ei kõlba kuskile. Taluõues peavad ringi jooksma kassid (soovitatavalt sabad püsti ja koos poegadega ning piimatilk peab ka vurru otsast langema), krantsid! ja kanad. Meil on puudu ainult kanad, kuid loodetavasti laheneb kevadeks ka see probleem. Kanatõug on juba välja otsitud, üle jääb ainult oodata, silmad pikad. Tõin poest ära poole saadaolevast kanakirjandusest ja lugesin läbi, mõtlen milline näeb välja tulevane aedik, õrred... Ühesõnaga võiksin ma minna ka hullumajja.